Olin umbes kolmeteistkümnene.
Mõnda toiduainet sai osta ainult talongidega.
Iga pere sai omad.
Suhkrule omad.
Viinale omad.
Talongid määrasid kõik.
Raha võis olla, aga osta polnud midagi.
Ja kui poes midagi oligi, ei saanud seda ilma õige talongita.
Kuna inimesed kasutasid erinevaid asju erineva kiirusega, jäi talonge üle.
Meie naaber hindas viina rohkem.
Ta vahetas oma talongid viinatalongide vastu.
Tal olid omad püsikliendid.
Kui ta kuu talongid välja võttis, kogunes tema ukse taha mitu perekonda, valmis vahetuskaupa tegema.
Tulin koolist koju.
Ema ütles harjunud toonil, et mine too naabri käest suhkrutalongid.
Ma juba teadsin, kuidas see käib.
Läksin viinatalongid käes üle tee, valmis vahetama.
Ukse ees seisis mitu naist.
Nad rääkisid valju häälega.
Hetke kuulanud, sain aru, et midagi oli muutumas.
See ei olnud enam sõbralik vahetamine.
Nüüd võideldi.
Võideldi selle üle, kellele kuuluvad naabrile antud toidutalongid.
Talongid, millega sai poest suhkrut osta.