Ma olin umbes kuue- või seitsmeaastane.
Joonistamistunnis anti meile ülesanne joonistada oma kodumaa lipp.
Millegipärast tundus see väga tähtis ülesanne.
Ma ei saanud aru, miks.
Selle päeva esimene tund oli joonistamine.
Teel kooli mõtlesin ainult ühele asjale.
Milline Eesti lipp üldse on?
Mul polnud sellest aimugi.
Kooli värviti.
Hoone ümber olid värvipurgid, kõrged redelid ja tunkedes maalrid.
Õhus oli tunda värske värvi lõhna.
Peaukse ees seisis kõrge redel.
Selle kõige ülemisel pulgal oli maalrimees, keda ma tundsin.
Ta oli laste vastu alati sõbralik.
Ta naeris palju.
Sellise naeruga, mille peale tahtsid isegi naerma hakata.
Olin nii mõtetesse vajunud, et kõndisin otse vastu redelit.
Ma ehmusin.
Esimene mõte oli, et nüüd saavad kõik minu peale pahaseks.
Aga maalrimees vaatas ülevalt alla, muigas ja küsis:
„Mida see tüdruk küll nii sügavalt mõtleb, et lausa nii suure redeli otsa kõnnib?”
Ma kõhklesin hetke.
Siis ütlesin: „Milline Eesti lipp on? Ma pean selle kohe joonistama.”
Ta vastas kohe.
„Eesti lipp on sinimustvalge.”
Teised maalrid hakkasid naerma.
Ma tänasin rõõmsalt ja jooksin joonistamistundi.
Ma ei olnud koolis eriti tubli.
Hea tunne oli, et seekord teadsin vastust juba ette.
Joonistasin oma lipu hoolikalt.
Ma ei olnud päris kindel, mis järjekorras värvid käivad, aga lõpuks jäin rahule.
Kui klassis ringi vaatasin, märkasin midagi kummalist.
Kõik teised lapsed joonistasid punast lippu.
Sellel olid kollased märgid.
Ma ei teadnud, mida need tähendasid.
Mõtlesin lihtsalt, et nemad olid vist ülesandest valesti aru saanud.
Mina olin ju just täiskasvanu käest küsinud.
Tunni lõpus viisin oma joonistuse õpetaja kätte.
Järgmisel päeval peatas õpetaja mind koridoris.
Ta haaras mul tugevasti käsivarrest kinni.
Sain kohe aru, et olin midagi valesti teinud.
Ta viis mind direktori kabinetti.
Seal oli palju täiskasvanuid.
Direktori tundsin ma ära.
Teisi ei tundnud.
Minu joonistus lebas laual.
Minult küsiti ikka ja jälle, miks ma olin sellise lipu joonistanud.
Siis osutas keegi seinal olevale punasele lipule ja ütles: „Eesti lipp on punane.”
Järsku tundsin selle ära.
Ma olin seda lippu varemgi näinud.
Sain aru, et olin joonistanud vale lipu.
Ma ei mõistnud, miks see nii tõsine asi oli.
Ma olin koolis varemgi ülesandeid valesti teinud.
Siis sai lihtsalt halva hinde.
Ja järgmisel korral püüdis paremini teha.
Ma rääkisin, kes oli mulle lipu värvid öelnud.
Pärast seda läksime õue.
Ma pidin näitama, milline mees see oli.
Mulle anti kiri, mis tuli koju viia.
Ma kartsin ema rohkem kui midagi muud.
Ema kutsuti kooli.
Kõik räägiti algusest peale uuesti läbi.
Minult küsiti mitu korda: „Kas sa nüüd mäletad terve ülejäänud elu, milline Eesti lipp välja näeb?”
Ma lubasin.
Ma oleksin lubanud ükskõik mida, peaasi et see kõik lõpeks.
Ja et ema ei satuks minu pärast pahandustesse.
Üllataval kombel ei saanud ema minu peale pahaseks.
Järgmisel hommikul läksin kooli.
Tahtsin seda maalrimeest näha.
Mõtlesin, et ehk ta muigab jälle.
Teised maalrid olid juba tööl.
Keegi ei naernud.
Kõige kõrgem redel seisis tühjana.
Ma ei näinud seda naervat onu enam mitte kunagi.