Olin umbes nelja-aastane.
Istusin väikesel toolil väikese lastelaua ääres lasteaias.
Päev oli pikk ja igav, nagu alati.
Siis muutus kõik.
Kasvatajad hakkasid ringi jooksma.
Mind tiriti siia ja sinna.
Mind pandi toolile, ning põhiroog ja magustoit toodi korraga ette.
Kuna ma ei söönud piisavalt kiiresti, istus hiiglaslik kokatädi otse minu ette pisikesele lastetoolile.
Ta ütles: „Isa tuli sulle järele.” Ja hakkas vaheldumisi
kartuliputru ja magustoitu mulle suhu tõstma.
Ma ei saanud aru, mida ta oli öelnud.
Püüdsin kiiresti neelata, sest närimiseks ei olnud aega.
Ma ei teadnud, kas olin midagi valesti teinud.
Teine kasvataja tuli minu kõrvale ja kiirustas mind tagant.
Ma neelasin kõik, mida jõudsin.
Põhiroa ja magustoidu segamini.
Närimata.
Keegi andis mulle klaasist juua.
Vedelik läks ninna.
Ma ei julgenud köhida.
Neelasin vapralt alla kõik, mis mulle näkku suruti.
Mu nägu pesti puhtaks.
Toidujääke kisti juustest välja.
See tõmbas valusasti.
Siis viidi mind esikusse.
See oli vist kõige suurem üllatus, mida ma olen kunagi saanud.
Mu isa oli seal.
Ta ootas mind.
See oli ainus kord.
Varem polnud seda kunagi juhtunud.
Mul oli tunne, et minestan rõõmust.
Või vähemalt teen püksi nagu elevil kutsikas.
Ma mäletan, kuidas kõik muutus korraga päikeseliseks ja imeliseks.
Mu isa oli eemalolev, aga lahke.
Nägin teda harva.
Aga kui nägin, oli ta alati lahke.
Minu jaoks oli ta midagi suurt ja ilusat.
Ta proovis mulle riideid selga panna.
See ei tulnud tal hästi välja.
Oleksin osanud seda ise teha.
Aga see, et keegi hoolitses minu eest, tundus nii hea.
Siis hakkasin kartma, et isa tüdineb ja läheb ära.
Nii panin riided ise selga.
Ma juba kujutasin ette, kuidas me käime käest kinni.
Kuidas teeme koos igasuguseid toredaid asju.
Kuidas naerame koos.
Ta viis mu
otse koju.
Ja jättis mu sinna.
Pettumus oli tohutu.
Ma otsustasin uskuda, et tal oli lihtsalt kiire.
Lõppude lõpuks olin ma ju tema oma kallis tütar.
Küll ta tuleb mulle veel järele.